Sabiles Linnusemägi

Sabiles Linnusemägi rajati Abava jõe oru paremale kaldale, väga soodsale asukohale – neemele, mille looduslikud takistused pakkusid kaitset kolmest küljest, avatud külg aga oli kindlustatud kraavi ja valliga.

Linnusemäe asustamisel võib eristada kahte peamist perioodi: 11.–13. sajandit, mis vastab Sabiles Linnusemäe asustamise ajale, ja 14.–17. sajandit, mil piirkond oli juba sõltuv Saksamaa feodaalsetest isandatest, kes tõid linna keskuse uude kohta, otse Abava jõe kaldale.

Linnusemäe asulast on leitud mitmete kümnete hoonete, ahjude ja kaminate ning üheksa kaevu jäänuseid. Rohkem kui 1200 leiukohta annavad tunnistust Sabiles muistse rahva tegevusest – erinevatest käsitöödest, kaubandusest ja põllumajandusest – ning räägivad igapäevaelust ja võitlustest erinevate sissetungijate vastu. Etniliselt võib Sabiles varast linnust pidada esimesel perioodil soome-ugri rahvaste, liivlaste asustatuks, kuigi teatud leiud viitavad liivlastele, keda olid mõjutatud kuramaallaste kultuurist, samas kui teise asustamisfaasi leiud on rohkem seotud kuramaalaste kultuuriga.

Juba 1868. aastal avaldas ajaleht Latviešu Avīzes legenda Sabiles linnuse kohta. Legendi järgi oli linnuses elanud printsess, kes lubas abielluda mehega, kes suudab mäkke ratsutada. Üks mees ütles, et ta suudab seda teha, kuid palus, et hobusel lastaks esmalt linnuse ruume vaadata. Kui hobune viidi sisse, sülitas see väävlit ja tuld ning linnus põles koos printsessiga maha. Pärast seda jäänud raha kasutati Sabiles esimese kiriku ehitamiseks.