Šlītere tuletorn

Lood lugu röövlist Davidist, kes tegi vale tulesid, et laevu petta, lisavad tuletorni asukoha erilise saladuse.

Merekaartidel nimetatakse seda kohta Domkalns’iks, ehk Baznīckalnsiks (Kiriku mägi). Enne Slītere torni ehitamist oli Šlītere Zilie kalni (Sinised mäed) nõlval suur tammepuu, mis oli ka merede kaartidel tähistatud. Slītere kirik, mille ehitasid Taani viikingid, on mitmeid sajandeid teeninud orientiirina.

Slītere torn, mis on ehitatud kividest 1849. aastal ja muutus tuletorniks alles 1961. aastal, on tänapäeval Läti teiseks vanimaks säilinud navigeerimisstruktuuriks (esimesena on Ovīši tuletorn).

See oli üks kõrgeimaid tulesid Läänemere ranniku joonel (üle 100 m merepinnast), kuna 26 meetri kõrgune torn oli täiustatud Šlītere Zilie kalni nõlvaga, mis kerkib 76 meetrit üle merepinna hoone aluse kohal. Tuletornist kõrgusest oli näha Miķeļtornise, Ovīši, Kolka ja isegi Saaremaa tuletorne. Šlītere Zilie kalni nõlv on ka põhjus, miks Läti tuletornidest ei ole ühtegi nii kaugel merest, nagu see (5,3 km).

1999. aastal lülitati Slītere tuletorni tuled välja ja valgustusseadmed eemaldati. Tuletorni valguse eemaldamine ei ohusta Põhja-Kurzeme rannikul navigeerimise turvalisust, sest tänapäeval on laevadel kaasaegsed navigeerimisseadmed, mis võimaldavad vähendada valguse orientatsioonide arvu. Varasemad tuletornid jäävad siiski heaks päevaseks orientatsiooniks kaluritele.

Alates 2002. aastast on tuletorn turismiobjekt Slītere rahvuspargis. Seal on ka väljapanek Läti, Balti riikide ja kogu maailma mere tuletornidest.

Slītere rahvuspargis on mitmeid jalutuskäigu-, jalgratta-, paadi- ja autosõiduteid.