katku kivid

Lätis on Suure Katku (1710–1711) katastroofi eripärased tunnistajad – need on kivid. Kõige kuulsamad neist on Mazirbe katkukivid, mis on Läti meditsiini mälestusmärgid ja kannavad ladina keeles graveeritud kirjeid, mis käsitlevad ilma, sündmusi Liivimaa aladel ja ajaloolisi isikuid.

Mazirbe katkukivide graveeritud märgid on köitnud ajaloolaste huvi juba 19. sajandi lõpus, mil teadusuuringuid alustasid Peterburi Teaduste Akadeemia keeleteadlased Sjergens ja Kalmeijers. Uuringute järgi on olnud neli katkukivi, kuid üks neist on ajas kadunud, kivi asukoha kohta pole mingeid vihjeid, arvatakse, et see on kasutatud preestri mõisa vundamendi rajamiseks.

Mazirbe katkukivid asuvad Mazirbe kiriku idaosas, lähedal «Pakalni» majale. Kivi kõrval kasvab 3,5 m pikkune ja 2,8 m laiune kivikohale paiknev vares. 18. sajandil korraldati kivide lähedal Liivimaa kalmistu, sel ajal tasandati kivi pind ja graveeriti sinna kiri. See katkukivi on ainus, mis on endiselt oma algses kohas, teised on ära liigutatud. Aja jooksul on kiri kahjustunud, kuid on alust arvata, et see näitas Liivimaa elanike arvu, kes surid 1710. aasta katkuepideemia ajal ja Rootsi kuninga XII (1682–1718) rünnaku ajal (tema laevastik blokeeris Kurlandi rannikul sadamad, põhjustades näljahäda).

Teine katkukivi asus algselt mitte kaugel preestri mõisa keskosast ja hiljem pandi see majapidamishoone vundamenti. Pärast seda viidi see mitmeks aastaks «Pakalni» majapidamisse ja 1999. aasta kevadel paigutati see esimese kivi kõrvale. Sellel kivimõõdul on armee loetelu, mis üllatas Kurlandi ajal Põhjasõja (1700–1721) ajal ja jutustab loo, et 1710. aastal, kui uus Kurlandi prints Wilhelm (1692–1711), eelneva printsi Kazimiri poeg, seisab silmitsi näljahädaga, Fridrihs Wilhelm naaseb mais. Kazimiri ajastul oli Dundaga rannikul Jaunciemist Zozmani (Cocma) juurde 1600 elanikku, nüüd on järele jäänud ainult 10.

Mis on nende graveeritud andmete põhjendus ja milline on nende sündmuste kajastus teistes ajaloo allikates? Dundaga mõisniku Osten-Sackeni arhiivis, kes kuulus Dundaga mõisale, on oluline kogus tõendeid selle ajaperioodi kohta. Irbe ja Ģipka koguduste preestri Matiass Petrsoni koostatud ülevaade Dundaga ranniku elanikkonna demograafilisest olukorrast 1711–1717 aastatel toob välja järgmist: keskmiselt suri iga-aastaselt 5–10 inimest ja sündis 25–30 last. Majanduslikud dokumendid näitavad, et peaaegu kõik kalurite talud maksid rahalisi ja toiduga tasu.

Arst A. Rafaēlsi uuring 1908. aastast kinnitab, et katku jõudis Kurlandisse juba 1709. aastal ja Ventspilsi 1710. aasta juunis. See uurimus ei anna Liivimaa külade, ega Dundaga või Kolka nimesid. Need faktid viitavad sellele, et rannikul oli ohvrite arv suhteliselt madal, kuna Liivimaa külad Kurlandis olid kaugemal tsentraliseeritud liiklusmarsuudist ja eraldatud ülejäänud Kurlandist soodega ja metsaga.

Ranniku ja Dundaga lossi vahel asusid Šlītere Zilie kalni [Sinised Mäed] ja tihe mets. See eraldas Liivimaa asulasi ülejäänud Maydelli mõisa territooriumist. Baron vajas usaldusväärset inimest ranniku kalurite külades, mistõttu rajati 18. sajandi alguses Mazirbe preestri mõis.

Kolmas katkukivi kannab hästi säilinud graveeringut 14,5 reaga – epitafi Mazirbe ja Sīkragsi pastori G.H. Jansensile: «TOMS. Georgs Hristofs Jansens, preester. Oli aktiivne Dundaga ranniku kirikutes kuus aastat…» ja preester, kes teenis Dundaga ranniku kirikutes 1676. aastal kuni Suure Katkuni.

Preester Petrsons, kes alustas tööd Mazirbes 1711. aastal ja elas katku üle, oli kõige lähemal sellele ajale. Kuid on ka võimalik, et kolleegide nimed ja kohutavad sündmused kanti kirja preestri Matiass Stobe poolt, kes teenis Mazirbes 1741–1764.